Garaažiuste ajalugu (osa 1)
Kui sa oma garaažiust vaatad, siis mida sa näed? Lihtsalt avatäidet või midagi, millel on rikkalik ajalugu?
Tõenäoliselt esimest, sest garaažiuste saamisloost just liiga palju ei räägita ja kooliõpikutest selle kohta lugeda ei saa.
Mõnes mõttes on see isegi hea, sest seda enam on meil põhjust teemale valgust heita ja avastada, millised sündmused, inimesed ja saavutused on aidanud tänapäevaste garaažiusteni jõuda.
Postituse esimeses osas alustame garaažide esiisadest ja jõuame välja aastasse 1906, mis on garaažiuste saamisloos märgilise tähtsusega.
Teises osas saad sa teada, kes on kaasaegse garaažiukse leiutaja ning kuidas arenesid uksed 20. sajandi vältel. Lõpuks kiikame korraks ka tänapäeva ning nimetame kolm praegu olulist teemat.
Garaažide eelkäijad
Kõik algas ratta kasutuselevõtust Sumeris 3500 eKr (ca 5500 aastat tagasi). Kui oli olemas ratas, said kujuneda välja ka sõiduvahendid nagu vankrid ja kaarikud. Ja kui sul juba on sõiduvahend, tekib vajadus see ka kuhugi turvaliselt paigutada.
Alguses kasutati hoiukohtadena linnamüüri sissepääsude juures olevaid väravavahimaju, kuid aja möödudes ja sõidukite hulga kasvades hakati ehitama eraldi hooneid, mida me tunneme vankri- ja tõllakuuridena. Kokkuvõtvalt võibki öelda, et sõiduvahenditele mitme sajandi vältel kodu pakkunud tõllakuurid ongi tänapäevaste garaažide eelkäijad.
Millised olid aga nende ehitiste uksed?
Tõllakuuridel olid enamjaolt väljapoole avanevad tiibuksed, mis oma raskuse tõttu kippusid uksehingi ülekoormama ning seetõttu ära vajuma. Ukse jäikuse tõstmiseks ja kaalu paremaks jaotuseks hakati ukse ehituses kasutama X- ja Z-disaini.
Endine tõllakuur, millel on X-disainiga uksed. Pilt: Wikimedia; CC BY-SA 3.0
Auto võidukäik ja uue vajaduse tekkimine
19. sajandi keskpaigas esitleti esimesi autosid ning järgnevate aastakümnete jooksul hakkasid need tasapisi hobuseid ja vankreid välja vahetama.
Auto aastal 1900. Pilt: Toronto History, Flickr; CC BY 2.0
Esimesed autod vajasid aga hädasti varjualust, sest valdavalt ei olnud neil veel katust ja lageda taeva all seistes oleks ilm sisustusele liiga teinud. Lisaks olid autod toona kallid ja neid said lubada endale vaid väga jõukad inimesed, kes kohe kindlasti ei soovinud oma investeeringut hukka lasta.
Esialgu kasutati autode hoiustamiseks juba tuttavaid tõllakuure või ka küüne, kus need koos heinte ja hobustega seisid, aga õige pea taipasid peened härrad, et sõnnikuaroomi eritava jõuvankriga daamidele muljet ei avalda ja nii tuli hakata otsima alternatiivi.
Linnades, kus tõllakuure vähem oli, tekkisid ärivaistuga tegelaste eestvedamisel tänapäeva parklaid meenutavad ühekorruselised garaažid, kus sai kuupõhise tasu eest autot siseruumis hoiustada ja hooldusteenuseid kasutada.
Kuid kokkuvõttes oli ühisgaraažide kasutamine ebamugav, sest auto kättesaamine nõudis kõigepealt muu transpordiga kohaleminemist ja peagi sai ka ruum otsa, kuna värskeid autoomanikke lisandus iga päevaga aina juurde.
Seega – soov auto hobustest eemale kolida, ja tahtmine oma masin kiiremini kätte saada, tekitasid vajaduse kodulähedase lahenduse järele, mis hõlbustaks endale auto soetanud inimese elu.
Selle kõige taustal jõudis aastal 1902 ingliskeele sõnaraamatusse sõna „garage“, mis oli tuletatud prantsuskeelsest tegusõnast „garer“ ja mille tähendus on „kaitsma“ või „kinni katma“. Ka eesti keelde ilmus sõna „garaaž“ prantsuse keelest
Isiklik garaaž
Toonane Sears, Roebuck and Company (tänapäeval lihtsalt Sears), alustas USAs 1908ndal aastal postimüügikataloogide kaudu objektil kokkupandavate elementmajade müüki. Peagi lisasid nad valikusse ka garaažid.
Kuulutus Sears, Roebuck and Company 1918. aasta kataloogist. Pildi allikas
Esimeste garaažide disain lähtus küll tõllakuuride omast, aga põhimõtteliselt oli tegu autot väga täpselt mahutava puitkastiga, millel käisid tiibuksed ees. Tiibustega jätkusid samad probleemid nagu ennegi: need vajusid ära, tulid hingedelt maha ja paksema lumega avamine oli keeruline.
Alternatiivina võeti kasutusele lükanduksed, kuid need vajasid suuremat seinapinda ja kippusid maas olev sodi korral raskelt liikuma või kinni kiiluma.
Lükandustega garaaž Sears, Roebuck and Company 1921. aasta kataloogist. Pildi allikas
Tõstukse tulek
Juba 19. sajandi esimeses pooles valmistati rauast rulluksi poodide akende ja uste kaitseks, mille käigus töötati välja ja täiendati ka ukse tõstemehhanismi.
Erinevate allikate andmetel leidub paneelidest koosneva tõstukse kohta esimene kirjalik tõend 1906ndal aastal Ameerikas ilmunud The Sweet’s Catalogue nimelises infokataloogis, mis koondas reklaame ehitustoodete, nende tootjate ja edasimüüjate kohta.
Kaks ettevõtet esitlesid seal oma tõstuksi:
Variety Manufacturing Company tõstuks 1906. aasta kataloogist. Pildi allikas
Cross Warehouse Doorsi tõstuksed samast kataloogist. Pildi allikas
Otsingute käigus leidsime me aga juba 1903ndast aastast pärineva Variety Manufacturing Company enda reklaamlehe, kus nad samal põhimõttel töötavat ust näitavad:
Kuna meie eesmärk pole juuksekarva lõhkiajamine ja iga hinna eest ülitäpse aastaarvu väljaselgitamine, lepime kokkuvõtva teadmisega, et esimene paneelidest valmistatud tõstuks nägi ilmavalgust kahekümnenda sajandi algusaastatel USAs.
Miks on see sündmus märgiline?
Lihtne: nüüd kui paneelidest uks olemas oli, sai hakata seda tehnoloogiat edasi arendama ning oli võimalik liikuda tänapäeval kõige levinuma tõstukse tüübini.
Kes viimase leiutas ja mismoodi arenesid garaažiuksed edasi 20. sajandi jooksul? Seda saad teada juba postituse teises osas.
Allikad:
Artiklist oli kasu ja meeldis?
Artiklid, mis sind veel võiks huvitada
